.: N O H I K U D :.

Kolm minutit, üks sekund

kirju — Wed, 24 Aug 2011 11:51:41 +0000

Ma tahtsin tegelikult muljetada eilsest kultuurisündmusest – Arvo Pärdi keskuse filmiõhtust Katariina kirikus, kus näidati Tom Tykveri “Taevast” (Heaven, 2002), aga mõtlesin, et kuulan enne Vater unseri plaadi ära, mille sealt ostsin. Kuigi teos on loodud juba 2005. aastal, ei ole seda varem plaadistatud. Salvestise teeb eriliseks see, et klaverit mängib Arvo Pärt ise, laulab Heldur Harry Põlda (kelle nime ma ei teadnud, aga keda kuulnud ja imetlenud küll). Teos kestab 3:01, meieisapalve saksa keeles häälele klaveri saatel. Ja kõik. Ma ei olnud seda varem kuulnud, ometi oli tunne, et ma olen seda varem kuulnud.. aga mitte selles mõttes, et see meenutaks midagi, vaid nagu oleks mingit väga loomulikku (looduslikku?) häält esitatud.

Ei ole heaks tavaks öelda, et Pärdi muusika on lihtne. Ilmselt seepärast, et lihtsus keerulise vastandina on liialt labane. Kuigi lihtne võib olla ka ju vastandita, absoluudis. Nagu mõnikord kole on tegelikult väga ilus – kui armastust on lisatud, kaob vastand ära.

Filmist ma ei hakkagi kirjutama, mis mul ikka öelda on originaalset. Aga filmiõhtud jätkuvad veel täna ja homme.

Aga kuhu sa meie laulud viid?

kirju — Wed, 10 Aug 2011 08:45:26 +0000

„Lendan konverentsile maailma lõppu!“ tegin nalja oma sõpradele, aga natuke tõtt on selles ka. Õnneks küll vaid kaks ümberistumist, aga lennutunnid ja lennujaamas passimise tunnid kokku annavad ligi ööpäevase teeloleku Kanada kaugesse nurka. Newfoundlandi saar on üks kümnest paigast maailmas, kus kehtib pooletunnine erinevus üldistest ajatsoonidest. Eesti ajaga võrreldes on kell seal 5,5 tundi taga.

Tundsin end väga koduselt, kui selgus, et St. John´si (Newfoundlandi ja Labradori provintsi pealinn) lennujaam on nagu Tallinna lennujaama väiksem vend. Õues lööb näkku karge õhk ja kohe paistavad ka mäed. Meil aiakultuurina kasvav lilla hundiuba laiutab maanteekraavis ja mäenõlvadel. Taksojuht teab täpselt, millise ülikoolihoone juures toimub konverentsile registreerimine. Ta räägib inglise keelt iseloomuliku aktsendiga. „Vist iirlane,“ mõtlen ma. Hiljem selgub, et Newfoundland ongi kultuuriruumilt tegelikult Iirimaa. Ärge otsige vahtrasiirupiga vahvleid, rahvustoit on fish and chips. Ja rahvamuusikaks iiri meremehelaulud. Meremehelaule on võimalus kuulata kahetunnisel vaala- ja jäämägede vaatlusretkel, kus kadestan jaapanlannast kaasreisijat, kes oli taibanud sõrmikud kaasa võtta. Jäämäed on tuul selleks päevaks liiga kaugele puhunud, aga lausa kolm vaala võtavad einet ühes lahesopis. Näen ka puffineid , minipingviini meenutavaid lunne, lainetes hulpimas. Aga turisti mängimine piirdubki ühe jetlagged päevaga, edasi on õhkkond töine – ettekanded, küsimused, small-talki täis kohvipausid ja õhtusöögid, kontserdid. Uhh! Meil on e-post, telefonid ja Skype, aga ikka ei saa mitte midagi neist selle päris suhtlemise vastu.

Kahe aastaga on maailma eri nurkades töötavad kuulsatest (vähemalt minu jaoks, sest lugesin nende artikleid juba ammu enne silmast-silma kohtumist) teadlastest on saanud kolleegid, kes püüavad oma uurimistööst leida ühisosa, mis aitaks kaasa laulmise arengu, õppimise ja tervist edendavate aspektide mõistmiseks üle kogu inimese elukaare. Tutvustatakse oma töid ning iga ettekannet saadavad loomulikult ka helinäited. Projektijuht Dr. Annabel Cohen korraldab ka ühislaulmisi ettekannete vahel. On huvitavat näha ja kuulda.

„Aga kuhu sa meie laulud viid?“ Nii uurisid Wagogo naised Tansaanias Kedmon Mapana käest, kes küll kunagi oli oma küla poiss, aga nüüd tudeerib muusikateadust kaugel USA-s. Uurimistöö on toonud ta tagasi kodukülla koos mikrofoni ja videokaameraga jäädvustama kohalike laste laulukultuuri. Või oleks õigem öelda laulu-, tantsu- ja mängukultuuri, sest iga lauldud sõna saadavad hüpped, plaksud või muud liigutused. Hardalt pulksirge seljaga laulmist nagu Euroopas „heaks tavaks“ seal küll ei näe! Selgus, et muusikateadlase töö on ohtlik ka. Enne kodukülla jõudmist rööviti Kedmon noa ähvardusel paljaks. Õnneks oli lennufirma pagasi aga valesse sihtpunkti lennutanud ning kohvri hilinemine päästis vähemalt videokaamera. „Olgu, sa võid need laulud võtta ja viia näitamiseks. Me teame, kes sa oled. Me teame, kes su ema on,“ andsid külanaised loa pärast pikka selgitustööd. Aga klausliga, et laulud on siiski nende omad. Ja nii vaatab 50-pealine seltskond teisel pool maakera, Newfoundlandi saarel ülikooli raamatukogu koosolekusaali seinale projitseeritud video, kus rõõmsad lapsed oma laule demonstreerivad. „See laul on konnast,“ kommenteerib Kedmon video, kus kahes viirus lapsed teineteise poole hüpates liiguvad. „See laul on lapse palve oma emale, et ta sünnitaks kaksikud. Kaksikute sündi peetakse väga suureks õnneks,“ järgneb kommentaar kehalise tunnist tuttavas vähipoosis liikuva karavani kohta, kus igal „vähil“ seljas veel kaks sõpra. Meie kultuuris tundub viimase laulu teema ehk imelik, aga kultuuridevaheliste erinevuste otsimine ongi uurimisrühma üheks eesmärgiks. Mitmeid ettekandeid läbis sõnum, et lisaks akustilisele materjalile ei tohi unustada konteksti. Mitte ainult see, mida laps teeb, vaid ka kuidas ja miks. Kas ise väljamõeldud laul on spontaanne mänguline leelotus, mis kestab ühe kopsumahutäie või eelneb laulmisele hoolikas planeerimine ja mõtte-etaloni koostamine? Kuidas üldse defineeritakse erinevates kultuurides põhimõisteid nagu laul ja laulmine? Kuidas mõjutab lauluharjutuste sooritust instruktsioonide tõlkimine inglise keelest? Mida teha, kui Inglismaal on populaarset kaanonit „Sepapoisid“ tavaks juba lasteaias laulda hoopis prantsuse keeles? Millise oma riigi 28-st riigikeelest peaks India esindaja uurimismaterjalide tõlkimiseks valima?

Minu ettekanne käsitles ülesannet, kus lastel paluti lõpetada ette lauldud meloodia. Mõnel juhul lauldi see ette la-la silpidel, mõnel juhul sõnadega. Uurimuses osales 26 Eesti last vanuses 4-12 aastat, kellest lausa 24 olid õnneks nõus ülesannet sooritama. Loodud improvisatsioonid sai jagada erinevatesse tüüpidesse, võttes arvesse nii olukorra spontaansust kui laulu vastamist n.-ö lääne muusikaruumi klassikalisest harmooniast tulevatele reeglitele. Enamuse eelnevalt muusikakoolis või laulukooris käinud laste improvisatsioonid meenutasid rohkem või vähem kompositsiooniharjutusi (mõned lausa pisikesi heliteoseid). Lapsed, kes muusikaga ei tegelenud, lõid aga ka sellised improvisatsioone, mis lääne muusikakaanonile igas aspektis ei vasta. Näiteks üks poiss jättis üldse ära viisi ning esitas vaid tugevalt rütmistatud kõnet. Mitmed muutsid helistikku, ei jätkanud etteantud meetrumiga ega pidanud ilmtingimata vajalikuks lõpetada laul toonikasse. Huvitaval kombel ei seostunud laste vanus oluliselt loodud improvisatsiooni pikkuse või keerukusega. Lisaks eelmainitud eelnevatele muusikaõpingutele, mõjutas tulemust ka ettelaulmise viis – sõnadega ette lauldud juhtudel näis see improviseerimist pärssivat, kuna keskenduda tuli nii meloodia kui teksti väljamõtlemisele. Vaid la-la silpidel loodud improvisatsioonid olid pikemad ja originaalsemad kui need, kus lisaks meloodiale tuli välja mõelda ka sõnu.

Rohkem lauluprojektist: www.airsplace.ca

Kumb jääb alles — Skype või MSN?

arvaja — Mon, 16 May 2011 07:18:40 +0000

Kui Microsoft on ostutehinguga lõpule jõuab ja Skype’i endale saab, mis siis edasi juhtub? Esimene mõte oleks, et suurt midagi ja küllap jääb Skype ikka Skype’iks, lihtsalt omanik on teine. Aga veidi edasi mõeldes ei ole see ju sugugi kindel. Kaht konkureerivat platvormi hallata ja arendada tundub üsna rumal ja kallis mõte. Seega juhtub ilmselt mingil hetkel üks kahest — kas koondatakse kõik arendustegevus ainult Skype’i või ainult Messengeri tarvis. Kumb aga peale jääb? Wikipedia andmetel on Messengeril igakuiselt 330 miljonit aktiivset kasutajat, Skype’il parimatel päevadel 27 miljonit. Neid arve võrrelda on pisut keerukas, aga ma usun, et Messengeri kasutajaid on endiselt rohkem. Kas see tähendab aga meie rahvusliku uhkuse, Skype brändi kadumist? Saame näha.

Xbox 360 polekski nagu Microsoft

arvaja — Thu, 12 May 2011 17:24:00 +0000

Huvitav, et ühelt ja samalt firmalt, milleks on Microsoft, võib tulla nii erineva kasutuskogemusega tooteid. Suure erandina paistab silma Xbox 360, mis oleks nagu täiesti erineva tootja töö. Kogu Xboxi kasutuskogemus on lihtne, isegi intuitiivne või leiab vähemalt vajadusel kergesti ametlikke abimaterjale. Samas on Microsofti enda veeb ja paljud tooted, eriti pilvetooted, totaalselt segadusse ajavad. Ilu hakkab juba vaikselt looma, mingi stiil paistab siit-sealt läbi, aga siis tundub, et on jälle käega löödud ja kuskilt hakkab leht logisema, nähes välja teistmoodi kui muud saidi osad ning pakkumata selget ja lihtsat informatsiooni, umbes nagu suudab teha Apple. Või õigemini — nagu suudab teha Microsoft ise, aga teises divisionis — Xbos 360 kallal. Samuti said nad suurepäraselt hakkama Zune platvormiga, ehkki see lõpuks põrus. Lihtsalt konkurents ei olnud aus, iSeadmete ökosüsteem oli nii paigas, et seda ümber lükata oli sisuliselt võimatu. Kes aga Zune’i käes hoidnud, teab, et seade oli äärmiselt korralik, vähemalt iPodi tasemel, lihtsalt sama hea asjaga konkureerida olemasoleva maailma vastu ei saa. Isegi veidi paremaga ei saaks, see peaks olema juba oluliselt parem.

Microsoft peakski looma eraldi ettevõtted oma niivõrd erinevate toodete arendamiseks, nagu on Xbox 360 ja peagi enda valdusesse saadav Skype.

Reedene laul

kirju — Fri, 01 Apr 2011 08:36:11 +0000

Pole ammu siia kirjutanud, kuigi juhtunud palju. Näiteks kuulutati välja maailma halvim laul – Rebecca Black “Friday”. Youtubis on sellele ka juba tehtud eestikeelne tõlge.

Reedest on laulnud teisedki, näiteks The Cure “Friday I´m in love” ja kantrilaulja George Jones “It´s finally Friday”. Kas keegi teab veel reedelaule?

VPN aitab hädast välja

arvaja — Fri, 11 Feb 2011 22:24:13 +0000

Siin on lihtsalt ja selgelt ära seletatud, kuidas süsteemile ära teha, mis ei taha tunnistada, et Eesti on ka riik. Kõik need Xboxid ja PS3-d, mis ei luba ka tasulist sisu (map packid, filmid, demod) Eestist tõmmata lihtsalt meie asukoha pärast, tuleb VPNi abi ära petta ja kuidas seda teha, saab lugeda lihtsa õpetusena siit: http://www.arvustus.com/cod-first-strike/arvustus/2411

Meie oma Schwarzenegger — kuberner Kunnas

arvaja — Wed, 09 Feb 2011 07:16:56 +0000

Mida enam ma Loe Kunnase valimisreklaame näen ja intervjuusid loen, seda enam tundub, et ta on asunud hõivama Eesti poliitmaastikul ainulaadset nišši. Terminaatori nišši. Seda sama, mis Californias on kuberner Arnold Schwarzeneggeri käes. Mõlemad on karmid mehed (Kunnas on vist karmimingi, rääkis kusagil, kuidas ta paljaste kätega tapnud on), mõlemad on aga ka kultuursemate nähtustega samuti teemas — Arnie filminduses, Leo kirjanduses.

Kunnas ja Arnie

Kassipildivõistlus

kirju — Mon, 17 Jan 2011 14:03:26 +0000

Maaleht korraldas valgete kasside pildivõistluse, kuhu on laekunud juba 1000 fotot! See on märgiks sellele, et headus ei ole maailmast veel otsa saanud. Pildid jagunevad järgmiselt:

1. Portreefotod nt see
2. Täispikkuses paraadfotod
3. Pornograafilised poosid (sh alakategooria sellisest tegevusest)
4. Beebipildid (sh alakategooria “Kittyporn“)
5. Stiilipidu
6. Looduses (sh alakategooria “Lumes”)
7. Koos sõbraga
8. Teolt tabatud

Teistsugused jõulud

kirju — Wed, 22 Dec 2010 14:47:22 +0000

Hmmm…. midagi on õhus. Olen näinud juba mitu jõulukaarti pisut teistsuguse sõnumiga kui tavaliselt.

SA Archimedese kassi unenägu: http://eva.city.ee/archimedes/est/

Orbital Vox Stuudio (helistuudio) töömeetodid: http://www.youtube.com/orbitalvox#p/u/0/g1NyadRYKko

Ja siis oli veel üks, kus jahimees lasi maha jõuluvana põhjapõdra rakendi.

Kala Ruudus reklaamiagentuuri kaart: http://www.youtube.com/watch?v=9uIZRE4SneY&feature=player_embedded

Anneta arvutiressurssi

arvaja — Tue, 30 Nov 2010 10:49:48 +0000

Kõigil meil on arvutid, mõnel isegi mitu, aga (õnneks?) ei kasuta me neid päris 24/7. Sel ajal võiks see masin ju ka kasulik olla. Kuidas seda saavutada… hmm.. hmm… Õnneks ongi terve rida lahendusi olemas. Olete kuulnud BOINCist (http://boinc.berkeley.edu/)? See on üks väärt projekt, mis võimaldab oma annetada oma arvutiressurssi mõne maailmale kasuliku või niisama huvitava probleemi lahendamiseks. On matemaatilisi probleeme, on kliimaprobleeme, on vähiuuringuid, abiks saab olla ka LHC projektide juures. Kindlasti oled kuulnud ka SETI maavälise elu otsingutest.

BOINC Manager (http://boinc.berkeley.edu/download.php) on programm, mis seda kõike võimaldab ja kust sättida saab, millal ja kui palju oma arvuti protsessori jõudlusest annetada tahad. Selle Manageri külge saabki erinevad projektid liita.

Tänane soovitus on World Community Grid (http://www.worldcommunitygrid.org/index.jsp), mis tegeleb väga mitmete humaansete projektide haldamisega — liites oma BOINC Manageriga vaid ühe projekti, jaotab see omakorda sinu arvuti võimsust igasuguste vajalike projektide vahel, väga mugav. Eestlastelgi on seal oma tiim, nime poolest Estonian Grid Community.

Liitu ja tee head kõige mugavamal mõeldaval moel — ise mitte midagi tehes