Ma tahtsin tegelikult muljetada eilsest kultuurisündmusest – Arvo Pärdi keskuse filmiõhtust Katariina kirikus, kus näidati Tom Tykveri “Taevast” (Heaven, 2002), aga mõtlesin, et kuulan enne Vater unseri plaadi ära, mille sealt ostsin. Kuigi teos on loodud juba 2005. aastal, ei ole seda varem plaadistatud. Salvestise teeb eriliseks see, et klaverit mängib Arvo Pärt ise, laulab Heldur Harry Põlda (kelle nime ma ei teadnud, aga keda kuulnud ja imetlenud küll). Teos kestab 3:01, meieisapalve saksa keeles häälele klaveri saatel. Ja kõik. Ma ei olnud seda varem kuulnud, ometi oli tunne, et ma olen seda varem kuulnud.. aga mitte selles mõttes, et see meenutaks midagi, vaid nagu oleks mingit väga loomulikku (looduslikku?) häält esitatud.
Ei ole heaks tavaks öelda, et Pärdi muusika on lihtne. Ilmselt seepärast, et lihtsus keerulise vastandina on liialt labane. Kuigi lihtne võib olla ka ju vastandita, absoluudis. Nagu mõnikord kole on tegelikult väga ilus – kui armastust on lisatud, kaob vastand ära.
Filmist ma ei hakkagi kirjutama, mis mul ikka öelda on originaalset. Aga filmiõhtud jätkuvad veel täna ja homme.
