„Lendan konverentsile maailma lõppu!“ tegin nalja oma sõpradele, aga natuke tõtt on selles ka. Õnneks küll vaid kaks ümberistumist, aga lennutunnid ja lennujaamas passimise tunnid kokku annavad ligi ööpäevase teeloleku Kanada kaugesse nurka. Newfoundlandi saar on üks kümnest paigast maailmas, kus kehtib pooletunnine erinevus üldistest ajatsoonidest. Eesti ajaga võrreldes on kell seal 5,5 tundi taga.
Tundsin end väga koduselt, kui selgus, et St. John´si (Newfoundlandi ja Labradori provintsi pealinn) lennujaam on nagu Tallinna lennujaama väiksem vend. Õues lööb näkku karge õhk ja kohe paistavad ka mäed. Meil aiakultuurina kasvav lilla hundiuba laiutab maanteekraavis ja mäenõlvadel. Taksojuht teab täpselt, millise ülikoolihoone juures toimub konverentsile registreerimine. Ta räägib inglise keelt iseloomuliku aktsendiga. „Vist iirlane,“ mõtlen ma. Hiljem selgub, et Newfoundland ongi kultuuriruumilt tegelikult Iirimaa. Ärge otsige vahtrasiirupiga vahvleid, rahvustoit on fish and chips. Ja rahvamuusikaks iiri meremehelaulud. Meremehelaule on võimalus kuulata kahetunnisel vaala- ja jäämägede vaatlusretkel, kus kadestan jaapanlannast kaasreisijat, kes oli taibanud sõrmikud kaasa võtta. Jäämäed on tuul selleks päevaks liiga kaugele puhunud, aga lausa kolm vaala võtavad einet ühes lahesopis. Näen ka puffineid , minipingviini meenutavaid lunne, lainetes hulpimas. Aga turisti mängimine piirdubki ühe jetlagged päevaga, edasi on õhkkond töine – ettekanded, küsimused, small-talki täis kohvipausid ja õhtusöögid, kontserdid. Uhh! Meil on e-post, telefonid ja Skype, aga ikka ei saa mitte midagi neist selle päris suhtlemise vastu.
Kahe aastaga on maailma eri nurkades töötavad kuulsatest (vähemalt minu jaoks, sest lugesin nende artikleid juba ammu enne silmast-silma kohtumist) teadlastest on saanud kolleegid, kes püüavad oma uurimistööst leida ühisosa, mis aitaks kaasa laulmise arengu, õppimise ja tervist edendavate aspektide mõistmiseks üle kogu inimese elukaare. Tutvustatakse oma töid ning iga ettekannet saadavad loomulikult ka helinäited. Projektijuht Dr. Annabel Cohen korraldab ka ühislaulmisi ettekannete vahel. On huvitavat näha ja kuulda.
„Aga kuhu sa meie laulud viid?“ Nii uurisid Wagogo naised Tansaanias Kedmon Mapana käest, kes küll kunagi oli oma küla poiss, aga nüüd tudeerib muusikateadust kaugel USA-s. Uurimistöö on toonud ta tagasi kodukülla koos mikrofoni ja videokaameraga jäädvustama kohalike laste laulukultuuri. Või oleks õigem öelda laulu-, tantsu- ja mängukultuuri, sest iga lauldud sõna saadavad hüpped, plaksud või muud liigutused. Hardalt pulksirge seljaga laulmist nagu Euroopas „heaks tavaks“ seal küll ei näe! Selgus, et muusikateadlase töö on ohtlik ka. Enne kodukülla jõudmist rööviti Kedmon noa ähvardusel paljaks. Õnneks oli lennufirma pagasi aga valesse sihtpunkti lennutanud ning kohvri hilinemine päästis vähemalt videokaamera. „Olgu, sa võid need laulud võtta ja viia näitamiseks. Me teame, kes sa oled. Me teame, kes su ema on,“ andsid külanaised loa pärast pikka selgitustööd. Aga klausliga, et laulud on siiski nende omad. Ja nii vaatab 50-pealine seltskond teisel pool maakera, Newfoundlandi saarel ülikooli raamatukogu koosolekusaali seinale projitseeritud video, kus rõõmsad lapsed oma laule demonstreerivad. „See laul on konnast,“ kommenteerib Kedmon video, kus kahes viirus lapsed teineteise poole hüpates liiguvad. „See laul on lapse palve oma emale, et ta sünnitaks kaksikud. Kaksikute sündi peetakse väga suureks õnneks,“ järgneb kommentaar kehalise tunnist tuttavas vähipoosis liikuva karavani kohta, kus igal „vähil“ seljas veel kaks sõpra. Meie kultuuris tundub viimase laulu teema ehk imelik, aga kultuuridevaheliste erinevuste otsimine ongi uurimisrühma üheks eesmärgiks. Mitmeid ettekandeid läbis sõnum, et lisaks akustilisele materjalile ei tohi unustada konteksti. Mitte ainult see, mida laps teeb, vaid ka kuidas ja miks. Kas ise väljamõeldud laul on spontaanne mänguline leelotus, mis kestab ühe kopsumahutäie või eelneb laulmisele hoolikas planeerimine ja mõtte-etaloni koostamine? Kuidas üldse defineeritakse erinevates kultuurides põhimõisteid nagu laul ja laulmine? Kuidas mõjutab lauluharjutuste sooritust instruktsioonide tõlkimine inglise keelest? Mida teha, kui Inglismaal on populaarset kaanonit „Sepapoisid“ tavaks juba lasteaias laulda hoopis prantsuse keeles? Millise oma riigi 28-st riigikeelest peaks India esindaja uurimismaterjalide tõlkimiseks valima?
Minu ettekanne käsitles ülesannet, kus lastel paluti lõpetada ette lauldud meloodia. Mõnel juhul lauldi see ette la-la silpidel, mõnel juhul sõnadega. Uurimuses osales 26 Eesti last vanuses 4-12 aastat, kellest lausa 24 olid õnneks nõus ülesannet sooritama. Loodud improvisatsioonid sai jagada erinevatesse tüüpidesse, võttes arvesse nii olukorra spontaansust kui laulu vastamist n.-ö lääne muusikaruumi klassikalisest harmooniast tulevatele reeglitele. Enamuse eelnevalt muusikakoolis või laulukooris käinud laste improvisatsioonid meenutasid rohkem või vähem kompositsiooniharjutusi (mõned lausa pisikesi heliteoseid). Lapsed, kes muusikaga ei tegelenud, lõid aga ka sellised improvisatsioone, mis lääne muusikakaanonile igas aspektis ei vasta. Näiteks üks poiss jättis üldse ära viisi ning esitas vaid tugevalt rütmistatud kõnet. Mitmed muutsid helistikku, ei jätkanud etteantud meetrumiga ega pidanud ilmtingimata vajalikuks lõpetada laul toonikasse. Huvitaval kombel ei seostunud laste vanus oluliselt loodud improvisatsiooni pikkuse või keerukusega. Lisaks eelmainitud eelnevatele muusikaõpingutele, mõjutas tulemust ka ettelaulmise viis – sõnadega ette lauldud juhtudel näis see improviseerimist pärssivat, kuna keskenduda tuli nii meloodia kui teksti väljamõtlemisele. Vaid la-la silpidel loodud improvisatsioonid olid pikemad ja originaalsemad kui need, kus lisaks meloodiale tuli välja mõelda ka sõnu.
Rohkem lauluprojektist: www.airsplace.ca
