Helikopter vol 2 ehk Suur Pahandus

Helikopter lendas eile (täitsa ise ja kogemata) vastu laelampi. Ühtlasi otsustasin, et uus lambikuppel ei pea ilmtingimata olema klaasist.

Raadioteel juhtitav helikopter

No ma ei tea küll kedagi, kellel ei oleks hea meel, kui talle kingitakse või tal õnnestub muul moel küüned taha ajada mõnele raadioteel juhitavale lelule. Eriti kui selles peitub mootor ja kui see liigub. Piisaks sellestki, et see mööda X-telge ringi laseb, aga kui kasutusele võetakse ka Y ja Z telg, siis läheb asi õige hulluks. Täpselt nii juhtuski.

Nimelt saabus sõber Dubaist ja loomulikult tõi sellise asja, mida ma poleks iial osanud oodata — raadioteel juhitava helikopteri. Ja mitte sugugi väikese!

Laadisime aku ära, ostsime pulti 8 (!) AA patareid ja läksime Stroomi randa proovima. Lahe oli see, et mööda läks u 75-aastane mees oma kaasaga ja jäi meile kohe järgi vaatama päris pikalt. Üldse kogunes karvaseid ja sulelisi seda ilmaimet vaatama.

Pärast sai kopterit ka toas proovitud, mis — nagu mõistlik inimene kohe aru saaks — ei ole just parim idee. Kohati õnnestus päris hästi ja kopter tõusis püstloodis üles, jäädes väga stabiilselt ühe koha peal õhus rippuma. Huvitav vaade. Teisel korral läks aga nii hoogu, et oleks äärepealt Kirjule seelikusse lennanud, kardinatesse keris end aga üsna edukalt sisse. Üleüldse sai kopteri õhuliigutamise jõud selgemaks just toas kui kõik asjad üsna kaugel õhuvoogudest lendama hakkasid

Kõigile tudengitele

Head rahvusvahelist üliõpilastepäeva!

Pilt: www.phdcomics.com

Erutav uni

Ma nägin unes doktor Mc Dreamy´t “Grey anatoomia” seriaalist. Ah, milline uni! Aga see ei olnud erootiline unenägu selles mõttes, nagu võiks arvata. Mc Dreamy pakkus mulle hoopis tööd Seattle Grace haiglas! Kutsus mind tegema ajukirurgiapatsientidega muusikapsühholoogilisi katseid.

Asjade kogumisest

Olen leidnud viimase aja blogiringidelt kirjutisi inimeste kogumiskirest. Väga põnev! Avastasin, et lisaks minule kogub veel vähemalt kaks inimest kohvikute suhkrupakikesi. Samuti meenus mullegi, et esimeses klassis kogusin ka mina seepe. Keskkooli ajal kogusin puuviljadele kleebitud silte. Näiteks üsna tavalist sinist chiquita banaanisilti oli mul vist seitse erinevat (imeväikesed muudatused disainis). Algkoolis sai veel kogutud pudelisilte, kleepekaid. Kassi- ja muude loomapiltide kogu on mul siiani alles.

Onupojal oli aukartustäratavalt suur plekkpurkide kogu, aga need tundusid minu maitsele koledad ja haisvad (enamus olid ju õllepurgid) sisustuselemendid. Ma ise kogusin oma kapi otsa hoopis värvilist klaastaarat, millelt sildid sai maha pestud. Sellest kogust on mul mõned efektsemad pudelid siiani alles ja leiavad rakendust lillevaasidena.

Kent kogub google.com logo eriliste tähtpäevade disaine.

Nii mina kui Kent kogusime lapsena Miki-Hiire koomikseid, mis on siiani alles, nii et neid on meil esimestest aastakäikudest nüüd kaks komplekti!

Teises ja kolmandas klassis huvitusin ma geoloogiast ja kogusin kive. Igasugu kivistisi ja kvartsmoodutisi ning nn kassikulda, mida ühest paekivihunnikust leidsin. Kirg kivide vastu on siiani säilinud, kodus on neid päris palju sisekujunduselementidena näha.

Tõenäoliselt olen mingit pudu veel kogunud, aga ropsuga ei meenu. Ma väga kirglik koguja ilmselt siiski pole kunagi olnud. Ei mäleta erilisi ihalusi mingi objekti järele või vahetamist-hangeldamist.

Call of Duty: Modern Warfare 2

Teisipäeval, 10ndal Novembril tuli kauaoodatud mäng ka Eestis müügile ja loomulikult ostsin veel samal päeval omale Xbox 360 versiooni ära. Eelmine, COD: Word at War oli juba üsna ribadeks mängitud ja olin seeria headuses raudkindel.

Ma ei pidanudki pettuma, sest uus COD on veel ilusam ja mitmes osas üllatavam. Kuna olen nii ära harjunud II maailmasõja aegse tegevuspaigaga, siis on tänapäeva ületulemine isegi pisut harjumatu. Tankiga mööda pommitatud küla sõitmine on asendunud kontoriruumides vaenlaste nottimisega. Päris sageli meenutab uus Call of Duty Rainbow Six: Vegas-st. Aga mängitavus on oluliselt parem ja graafika tunduvalt ilusam.
Kui eelmises osas häiris mind tükk aega see, kuidas värvidega oli mängitud ja kõik paistis rõhutatult pruunikas-roheline, siis uues COD-s seda ei paista. Mis on jälle esmapilgul harjumatugi! Nii et inimene harjub kõigega.

Üks asi, mida eelmisest COD-st taga igatsen, on võimalus sõbraga kahekesi üksimänguosa läbi teha. Tundub, et see on uuest versioonist välja jäänud. Samas on lisandunud terve rida muud huvitavat. Näiteks lisaks Single Player ja Multiplayer valikutele paistab silma kolmas suurem menüüpunkt — Special Ops. Need on nelja või viite gruppi jaotatud missioonid, ühe kaardi piires. Iga grupi all omakorda viis või kuus kaarti/missiooni. Ning vastavalt valitud raskusastmele saab igaühe eest 1-3 tärni. Kaarte on väga erinevaid ja tegevuspaikadeks nii kontoripinnad, tänavad, heinamaad kui ka meeletult kauni pildiga lumised mäestikud. Kuna see on läbitav ka sõbraga võrgus, siis on see Multiplayer kõrval minu lemmik.

Jah, pole midagi mõnusamat kui peale väsitavat tööpäeva sõbraga koos mõned kurjema olemisega tegelased erinevaid taktikaid kasutades “maha võtta”. Kuna mäng on mulle aga uus, ei tea ma tegelikult vastust veel paljudele olulistele küsimustele, ega oska orienteeruda kaartidelgi. Olulisim neist küsimustest on aga, mis on uue Call of Duty “MP40“, ehk parim relv

Avaliku WC kabiini valimine

Kirjeldan teile oma poolteaduslikku taktikat avalikes kohtades WC-kabiini valimiseks.

Üldiselt peaks igaühel olema soov avalikus kohas kasutada seda kabiini, mida on kasutanud kõige vähem tuhandeid inimesi. Näiteks ainult 8 346. Või — peale viimast koristamist ehk isegi vähem! Niisiis on avalike WC-kabiinide käive üsna suur, aga arvestades, et neid on enamasti terve rida kõrvuti, siis peaks olema loogiline, et mitte kõiki ei kasutata võrdselt.

Põhjuseks, mis mõnda kasutatakse vähem, on näiteks ebamugavus või harjumuse jõud. Näiteks olen tähele pannud, et vähem kasutatakse seinale kummaltki poolt kõige lähemaid kabiine. See on selline raudne reegel. Esimene vasakpoolne, eriti kui uks avaneb paremale, on kuidagi ebamugava disainiga, sest inimesed peavad end liiga avaliku tualeti avaliku seina lähedale liigutama, et ust avada. Parempoolse seina ääres olev kabiin on aga liiga kaugel ja sinna inimesed tavaliselt minna lihtsalt ei viitsi.

Taktikaid ja valikukriteeriume on veel palju, aga algajale sobivad need nipid küll. Loodan ainult, et ma endale karuteenet ei teinud ja nüüd kõik massiliselt neid vähekasutatud kabiine kasutama ei hakka

Minu esimene iPhone

Üks maailma mõistetamatumaid asju on see, kuidas mul alles nüüd iPhone on.
Kui seda esmalt Apple´i Keynote´il esitleti, siis olin mina see, kes kõigile tuttavatele sellest esimesena rääkis, seejuures unustamata mainida, et esimesel võimalusel endale ka selle pilli hangin. Aega läks, iPhone´i ma aga ei ostnud. See-eest ostsid paljud tuttavad, nii et lõppeks hakkas natuke tunduma, et nii mainstream asjaga ma kaasa ei lähegi.

Süda ei andnud aga rahu ja kibeles ikka. Jah, iPod Touch mul ju on, mis katab terve hulga iPhone´i võimalustest. Aga siiski polnud seal ei fotokat, GPSi, mikrofoni, ega muud lõbusat. Mõelda vaid, kogu iPod Touchi mõnu telefonis! Jaah, arvata võis, et kord see päev kätte jõuab. Ja et Kirju telefon katki läks ja talle nagunii uut oli vaja, siis võisin ju sama hästi oma vana talle mõneks ajaks kasutada anda, ning ise upgrade´da.

Poes näppisin telefoni veel igast küljest ja püüdsin puuduseid avastada. Avastasingi! Nimelt ei saa kõnet vastu võtta kindaga, sest ekraan reageerib just naha puudutusele. Arvestades Eesti kliimat oleks see võinud olla dealbreaker, aga peagi mõtlesin välja — kui lubate — häki. Nimelt proovisin teiste poesviibijate naljaks, kas õnnestub telefonikõne vastu võtta see ninaga aktiveerides. Tõmbasin lihtsalt ninaga üle ekraani ja voila! Toimiski. Ninaots on ju ka külma ilmaga ikka väljas ja kõne vastuvõtmiseks valmis.

Mulle tohutult meeldib see loogika ja läbimõeldus. Jajah, see sama, mida ma OS X-ist muide ei leia. Räägitagu, mida tahes

Enam reaalsemaks üks mäng ei lähe!

Tuli meelde üks fraas, mida ma ei ole kasutanud aastaid, aga mis on seda naljakam. Just nimelt see sama, mis on pealkirjaks — enam reaalsemaks üks mäng ei lähe. Hakkasin mõtlema, millal ja mille kohta ma seda kasutanud olen. Loogilised seletused on Doom, Duke Nukem 3D ja Quake. Seejuures mitte ühe kohta, vaid kõigi kohta järgemööda. Algul tundus Doom nii hea kui olla saab, sest võrdluseks oli võtta ju Wolfenstein 3D, see esimene. Duke tundus jälle nii palju realistlikum kui Doom, et samad sõnad olid kiired üle huulte tulema.

Kui Quake ilmavalgust nägi, selgus, et hoopis see on ülim realism — ikkagi esimene päris 3D mäng.
Peale Quaket mulle ilmselt selgeks saigi, et tühje sõnu pole mõtet raisata. Nagunii tehakse peagi midagi veelgi realistlikumat, ehkki see praegu võimatu võib tunduda.

Ja nüüd ongi Crysise, Call of Duty, Forza 3 aeg ja mina olen targu vait. Ei tea, mis toimub järgmisel aastal samal ajal..?

Parim osa Windows 7 installimisel

Üldiselt on Microsoft silma paistnud väga kurja poliitikaga selle osas, mis peaks neid piraatluse eest kaitsma. No välja arvatud Hiinas, kus Windowsi litsents maksab umbes 1 dollar. Seal kehtib neil reegel, et kui nagunii piraaditakse, siis vähemalt piraaditagu meie oma ja ollakse leebed ka nende suhtes, kes dollarit välja käia ei raatsi.

Aga asja juurde. Parim uudis on see, et vastupidiselt varasematele Windowsi installimistele, ei pea sedapuhku uue versiooni (Windows 7) installimisel eelmise versiooni originaalketast arvutisse pistma. Windows 7 suudab ise aru saada, et arvutisse paigaldatud versioon on ehtne ja usub seda. Ääretult armas, sest ausalt öeldes on mul arvutitega kaasa tulnud Windowsite varuplaadid kadunud nagunii.

Elu jälle sutsu mugavam. Elagu elu.